Head lõpetajad, head vanemad!
Täna, kui te olete lõpetanud koolid on päev, kus algab uute valikute tegemine. Valikute tegemine on teie vabadus, aga seda vabadust peate kasutama väga hoolikalt. Tehke oma valikud südamejärgi, samas ratsionaalselt, mitte emotsionaalselt! Nende valikute tulemus on see, millega oma tuleviku ise suunate paljudeks aastateks.
Eks noored koolilõpetajad unistavad ikka, et on tulevikus omal alal head ja tunnustatud spetsialistid.
Soovin, et igaüks teist märkaks ja tunneks huvi enda ümber toimuva vastu. Iga tark inimene peaks tundma huvi ühiskonnas toimuvate muutuste vastu ja protsessides ise kaasa lööma ja kaasa mõtlema, et olla edukas.
Tunnustusel, edul ja kuulsusel on vahe. Eesti riigis on tuhandeid ja tuhandeid väga häid spetsialiste, keda avalikkus laiemalt ei tunne, meil ei ole võimalust ega ka otsest vajadust neid kõiki tunda, aga need inimesed on need kes veavad edasi ettevõtteid, riigiasutusi, tööstusi, koole, teadusasutusi jne. Nendel inimestel seisab Eesti riigi edu ja püüdlused. Need inimesed on kahtlemata edukad! Loodetavasti ka omas ringkonnas vähemasti tunnustatud, kuid mitte tuntud ja kuulsad.
Samas on ka terve hulk „kuulsaid“ inimesi, reality tegelasi, kelle olemasolust ei muutu elu Eestis karva võrragi paremaks. Kas nad on mõne aasta pärast ka edukad, see on väga paljude puhul suur küsimus.
Ma soovin, et teist Raplamaa koolilõpetajatest, saaksid oma valikuid tehes edukad inimesed, miks mitte ka tuntud! Teie olete parimad oma koolis! Loodan, et teil on kindlasti julgust seada endale kõrgeid eesmärke mille poole püüelda ja oma unistused ellu viia. Teie olete noored ja moodsad, minge avastage Euroopat, Aasiat, Ameerikat ja võtke need avastused siia tulevikus kaasa, siis kui te olete edukad! Te olete siis kogenumad, targemad nii endale, kaaslastele kui ühiskonnale kasulikud, isegi hädavajalikud ja siis veate teie Eestit edasi. Hetkeline kuulsus on tähtsusetu.
Ma räägin teile veel ühe lühikese loo, mida ma tegelikult rääkisin ka Eesti Vabariigi aastapäeval.
Üks väga vana ja tubli töömees saab vanaks ja sureb ära. Ta saab loomulikult taevasse ja läheb Jumala palge ette. Vana ja tubli töömees küsib Jumalalt: “kulla Jumal, miks sa mulle minu eluajal ei võinud lotovõitu anda, ma nii väga, nii väga soovisin seda ja ootasin”. Jumal vastab: “Vaata vana ja tubli töömees, oleksid sa oma eluajal kas või ühekorra lotopileti ostnud ma oleks andnud sulle selle lotovõidu.”
Head Raplamaa noored! Olge teie julged, kui teil tekib elus võimalus, siis ärge jätke oma lotopiletit kasutamata!
Palju õnne ja edu sellele pikale-pikale teele!
